Tavaline rebane. Kaks rebast.

Elu on kummaline, nagu absurdinali ikka. Täis uskumatuid seoseid ja üllatavaid kohtumisi. Kirjutad blogisse jutukese ja hetk hiljem kohtad oma väljamõeldud tegelasi.

Eilse blogijutu teema oli juba ammu soolas, aga pealkirja muutsin viimasel hetkel. Lendav rebane! Kaks lendavat rebast!

Samal õhtul sõidan kodu poole. Vaatan, tee peal on rebane. Kaks rebast! Tallinna linnas! Sõidan lähemale, pidurdan, jätan auto seisma. Kell kaheksa on piisavalt valge ka pilvise ilmaga. Üks rebane volksab võpsikusse, teine jääb paigale, ise uudishimulikult auto poole vahtides. Mootor töötab, tuled põlevad. Ees, mõnekümne meetri kaugusel on tiheda liiklusega ristmik ja kortermajad. Punakas nähvits seisab keset teed nagu hääletaja, valge sabaots asfaldi kohal vonklemas.

Lõpuks saab rebasel jõllitamisest isu täis ja sörgib rahulikult auto eest üle tee. Teine rebane piilub teiselt poolt teed. Tuleb teepeenrale, aga mõtleb ümber ja silkab tagasi. Ootan veidi, aga rohkem nad näole ei anna. Kraavis, rohu sees, enam näha ka ei ole. Vastutulevad autod kihutavad hooga mööda. Hullud linnaloomad.

Sõidan edasi. Meenutan eelnenud paari päeva:
– Pühapäeva õhtul vaatasime maja ümber tiirutavat, vana tuttavat nahkhiirt.
– Esmaspäeval nägin maanteel hukka saanud rebaseid ja kährikuid, neid oli teel päris palju. Lendavad rebased.
– Teisipäeval kirjutasin blogis karikatuursest rulluisutaja logost, Flying Fox, maakeeles nahkhiir. Kahest sellisest.
– Teisipäeva õhtul ilmutavad end kaks rebast. Täiesti tavalised. Või siis mitte?

Nnjahh.

Advertisements
%d bloggers like this: