Mis rulluisurada? Valmiv kergliikluse tee Pirital on saanud asfaltkatte terve 2,5 km ringi ulatuses. Käisin täna rajal sõitmas, panin ohtlikult libedal ja tundmatul teel proovile oma hääbuva rulluisuvilumuse, odava fotoka ja loomulikult ka toore rulluisuraja enda.
Eksperiment läks korda. Isiklikud kondid ja kaamera õnnestus rajalt tagasi tuua tervetena. Pargitee kohta kogusin hulga emotsioone ja pilte, mida püüan siin jagada. Silmasin ka Leivo (või siis kellegi teise) uisujälgi värskel asfaldil.
Mis park ja kus see on? Lillepi park asub Pirital, kunagise Lillepi talu maadel, Pirita, Saare, Kose ja Rummu teede vahelisel alal, Pirita Selveri ja Pirita Spordikeskuse vahetus naabruses.
36 hektari suuruse metsase pargi rikkuseks on laululinnud ja palju erinevaid puuliike. Mõni aasta tagasi sooviti parki rajada golfiväljak, kuid plaanist loobuti looduskaitseliste piirangute tõttu, Lillepi Pargi Seltsi ettepanekul.
Asfalteerimise loosungid. Rulluisuhuvilise kohaliku elanikuna, olen tundnud elutervet uudishimu Lillepi parki rajatava rulluisutee vastu ja püüdnud seda huvi rahuldada pargis luusimise ja internetis napi info hankimisega.
Võõrastav on olnud lugeda hõiskavaid pressiteateid sõnastuses “Lillepi pargi kergliiklusteede rajamise projekt on kohanud äärmiselt positiivset vastukaja ka kohalike elanike ning rattasportlaste ja rulluisutajate seas“. Sellised hüüdlaused meenutavad veneaegset propagandat. Sotsialistlik retoorika imendub tänapäeva – avaliku võimu avalike suhete osakondade kaudu.
Teine kohalik mees, rulluisuürituste korraldaja, koolitaja ja Eesti meister rulluisutamises, Tõnis, kes Lillepi pargist vaid 50 meetri kaugusel elab ja kellega täna rulluisurajal kohtusin, avaldas samuti imestust liialdatud teadete üle.
Kui “kohalikelt rulluisutajatelt” oleks küsitud, küllap me siis oleks ka jaganud oma “äärmiselt positiivset vastukaja” ja kindlasti koos konstruktiivse kriitikaga.
Esimene ring. Raja katsetamisest, hinnangutest ja soovitustest. Metsaaluse rulluisuraja hindamiseks on langevate lehtede aeg muidugi ebaõiglane. Aga paremat aega pole võtta. Kergliikluse tee valmib lähematel päevadel, lehti ja okkaid pudeneb, varsti sajab vihma, siis lund, siis liiva, siis kõike läbisegi ja lõpuks ei ole teema enam uudne. Niisiis – muljed kohe nüüd ja praegu, peale äsjakogetud esimest ringi.
Teekate. Värske asfalt on ikka sile. Kõnniteedel kasutatakse sõiduteest erinevat katet, sest koormus on seal oluliselt väiksem, ja see on rulluisuratastele mõnusalt tasane. Lust veereda ja ilmselt jätkub seda rõõmu veel mitmeks aastaks. Mõned tõsised vead, ehk otse öeldes augud ja muhud, on siiski ridamisi keset rada asfaldikattes, Kose tee äärsel lõigul. Loodetavasti leitakse seal võimalus veel midagi parandada.
Raja profiil. Rada on kurviline, tõus ja langus on lauged. Projekteerimisel ei ole raja profiilile tähelepanu pööratud. Rada vonkleb lihtsalt puude vahel, kurvid on olematu (või negatiivse) kallakuga, on palju pimedaid kurve. Sõidusuunda ringil märgitud ei ole, seetõttu võib “kellele tõus, kellele laskumine” saada küsitavaks ja ohtlikuks. Kahjuks ei ole see projekteeritud spordirajana, mis oleks võinud meie linna tõsisemaid võistlusi tuua. See on vaid afalttee metsas.
Ohutus. Ohtlikud kohad rajal – mõned oleks võinud tõesti ära jääda, see tähendab, et neid oleks võinud vältida tehniliste vahenditega. Peamiseks ohuallikaks on ristumised jalgteedega ja neid on palju. Lisaks mõned pimedad kurvid. Aastakümneid kasutatud jalgrajad Maarjamäe ja Pirita vahel, mis nüüd võõrkehana tunduvate killustikuvallidega ristatud, võivad saada kokkupõrke kohtadeks.
Kõige ohtlikum selline paik on minu hinnangul Rummu tee ääres, ristumine peale langusenõksakut. Ilmselt oleks aidanud ristmike lahendamine sikaanide ja ringidega. Praegu on rajaserva tipitud ohtralt liiklusmärke, aga millal need hoolimatud varem märkidest on hoolinud …
Ratastele ohtlik risu teel – oksad, käbid, kruusakivid, liiv, muld, muda, lehed, okkad, vettinud lehed, okkad, lehed … selle limase segu all on uhiuus asfalt. Ohtlikuks võivad saada ka vastassuunas laskujad, eriti kui nad ilmuvad – käed ja jalad laiali – pimeda ja libeda kurvi tagant.
Hooldus. Hooldus! Hooldus! Tee hooldus on võtmesõna ratturitele ja rullijatele. Sellest sõltub, milliste epiteetidega tulevikus linnavalitsust kostitatakse.
Loodame, et tänavapühkijad jõuavad terviserajale ka peale avamispidu. Siinkirjeldatud teedkatva risu pidevaks peletamiseks on muidugi vaja vahendeid, aga eelkõige – mõistmist. Ka ühiskondlikud puhastuspäevad metsateede kasimiseks peaks olema tervisesportlastele au- ja jõukohased.
Mõned meeldetuletused puhuks, kui seda peaks lugema keegi, kellest midagi sõltub ja kes vähegi hoolib …
- Rajale peaks märkima soovitusliku (või ka kohustusliku) liikumissuuna. Vastupäeva, nagu staadioniring.
- “Pimedate” kurvide sees võiks veel võsa hõrendada. Näiteks täisnurkne kurv Kose tee ääres.
- Silla piirded ja muud tõkked (mida veel ei ole) peaks olema ohutud ja piisavad.
- Asfaldiaugud ja muhud, mis jäid …
- Raja puhastamine on elu küsimus.
Kas sellel lool positiivne lõpp kah tuleb? Muidugi. Lillepi kergliikluse tee on väga hea idee. See pargirada pakub hulga rõõmu ja elamusi väga erinevatele inimestele. Kõigile, kes ratastel lihasejõul liikumist naudivad, on see suurepärane harrasuskoht. Looduskauni Lillepi pargi arendamisele on see hea algus.
Pargitee edasiarendamiseks on kindlasti vaja selle sujuvat ja takistusteta ühendamist teiste teedega, et luua linnas toimiv kergliiklusteede võrgustik.
rulluisutaja@gmail.com
Täiendatud mõni päev hiljem: 4.10.2008. Praegu ei ole võimalik sellel teel sõita. Pool asfalti on üles kaevatud. Kuni tööde lõpetamiseni ei tohiks rajale minna.
Filed under: rull | Tagged: Lillepi, Pirita, rull, rulluisurada, rulluisutee, Tallinn | 4 kommentaari »
Sügisballi filmi ma vaatasin nüüd, kui dvd lõpuks müüki tuli. Priisle sitaaugu väljaku nostalgia. Suur(epäras)te pisirollide ladus jada. Kiireltlahustuva masenduse järelmaik. Tühjust täitev seletamatu ükskõiksus.
Rulluisutaja 