Kalevipoja kroonika ja Liivimaa eepos

pilleriin.ee/roco/archives/003129.html

Kalevipoja kroonika ja Liivimaa eepos

Selline jõle sõnadeväänd siinkohal. Pühendatud Kalevipoja maratonile ja kõigile kroonikakirjutajatele. Rahvuseepose rahvuskangelasega ei ole sel  tegelikult midagi pistmist. Ja ei kellegi ega millegi muuga kah mitte. Kui oleks olnud … Kui ikka oleks muinasvägilane Peipsist välja astunud, jalas nõretavad rulluisud, kohutav nagu Kangro koletis ja kihutanud, sortsid kannul, lauakoormaga otse Tallinna sadamasse Soome laeva peale, oleks Voorema seljandikel nüüd küll teistsugune reljeef ja muistend ka tänapäeval bestsellerina müüdav.

Sohni

Aga ei ole väga müüdav. Kirjastused on praegu tirazeerimisel palju ettevaatlikumad, kui Kreutzwaldi ajal (1862- 1000 eksemplari). Kiviheitmine pole olümpia kettaheide, palgikoorma ülevee vedu on nüüd käkitegu ja regivärsilist muinasjuttu viitsivad lugeda vaid õpetatud veidrikud, folgipidude vaheajal. Kalevipoja hüüdnime (pärisnimega Sohni) on üks Peipsiäärne maakond endale slõuganiks, rulluisumaratoni ja kalapäevade kaubamärgiks broneerinud. Tore, aga võtke see Kangro pronksist poeg kah päriselt endale, et ta Tallinna lahe lõpuks ometi rahule jätaks. Sedavõrd üllas tegu võiks leida äramärkimist isegi Õpetatud Eesti Seltsi juubeliväljaandes.

Kroonika

Kalevipoja kroonika. Aastaga seitse maratoni! Tänapäeva Kroonikas (mitte selles, mida kunagi Henrik kirjutas, vaid selles, mida kunagi Ingrid kirjutas) on rulluisutamisest juttu küll algriimis ja proosas ja nende lugude kangelaseks on teadagi kes, Evelin Ilves, Kalevipoja rulluisumaratoni püsiklient ja seltskonna tervisepolitseinik. Proua president ja Eesti kõigi aegade kõige kuulsam rulluisutaja on ka siinse blogi lugejate statistiliselt mõõdetav lemmiktegelane, sestap võtsin minagi Kroonika piilumise ette. Leidsin sealt ootusele vastava sisu, mille pikemaks kommenteerimiseks mul siiski tahtejõud puudub.

Marmelaad

Liivimaa eepos. Sa ju tead, et Liivimaa kuningriigi kunagise pealinna, mis ordulossi kindlusemüüride ümber laiub, nimi ei ole mitte linn, vaid maa. Põltsamaa on olnud kuulus läbi mitme võimu ja valitsuse. Ka selle poolest, mida annab tuubist välja pigistada. Kosmonaudid käisid sealt pika reisi peale marmelaadi kaasa ostmas. Soomlased naabrite hirmutamiseks sinepit ja magustoiduks maitsvat ketsupit. Tõmmut ja Kuldset ma hästi ei taha meenutada, selle asemel võiks juba hakata tootma Adavere spordijooki, omaküla (rull)uisutajatele vääriliseks janukasteks.

Ursula

Liivimaa parimat ratsutajat ka mäletad? Ja tema kaunist pruuti? Agnes (ei Agnest ja Gabrieli ei tehtud Põltsamaal, vaid Livikos, Liviko tähendab Likööri ja Viina Kombinaat), Agnes oli ju lätlane Ingrid Andrina [imdb], kuigi mõned arvavad, et oli Eve Kivi. Ei olnud, Eve Kivi oli Ursula, Pirita kloostri nunn, vanemad pattude pärast panid. Näe, Pirita klooster elas üle protestantliku kirikureformatsiooni, aga mitte enam Liivi sõda. Eve Kivi elas kõik selle üle ja nüüd, peale kloostrist vabanemist, on lihtsalt noor ja ilus inimene, ka ilma rulluisutamiseta ja ilma Agnese rollita. Pirita klooster on nüüd ka jälle toibunud, kuid ratsameeste asemel tiirutavad selle ümber rulluisutajad.

Kuramaa

Kas sellel lool mõte kah on? Või vähemalt lõpp? Ei, ei! Miks ikkagi Läti Henrik ei kirjuta Kalevipojast? Miks Kreutzwald libiseb üle liivlastest? Millal Adavere tüdrukud lätlasi võidavad? Kas parem rulluisutee on Kasepääl, Ärmal või Pirital? Miks liivlased ei ela Kalevipoja maal, Liivimaa pealinnas, vaid Kuradi maal (liivi kure on eesti kurat) Kuramaal, Kuressaarest kiviviske kaugusel? Ma ei tea, ei tea.

Traat

Aga nii mats ma kah ei ole, et raamatupoest lähen traati küsima. See oli Kärna Ärni, kes nii ütles. Sohniga sama lugu, et juhmivõitu müütilise vägilasega võidu kihutada pole mõtet ja 36 km pole õige maraton. … Peaks ikka vaatama raamatupoodi, saab kasvõi mõne väheloetud olümpiaraamatu. Mats Traadi Karukell, kurvameelsuse rohi maksab Raamatukois 50 krooni, see on juba kolm korda odavam kui rulluisuvõistluse stardimaks.

Ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormad, tuleb tarkus tunnistada.

Valitud kirjandus: Karukell, kurvameelsuse rohi lugemispäevikus; Liivimaa kroonika Apollos 99 kr; Liivimaa kroonika raamatukois läbi müüdud; Annisti Kalevipoja uurimus; Kivirähki Kalevipoeg; Eesti mütoloogiad; Andrei Hvostov Ekspressis Läti Henrik: Mina mõtlesin Tharapita välja; ja Baltisakslaste Kalevipoeg; rulluisutajate sõber Pullerits, rulluisuvõistluse pildid Kasepää-Raja-Mustvee.

Advertisements

Üks vastus

  1. “Kindlasti on sinu peas tekkinud õigustatud küsimus – miks on raamatu nimi «Kalevipo”tema uutest seiklustest ning võib-olla hõigatakse koguni maha see täpne tärmin, mil tubli hiid tagasi oma rahva sekka pöördub, «eesti põlve uueks looma», nagu ennemalt lubatud? Ei. Siin raamatus pole sõnagi Kalevipoja kohta. Pole ainsatki algriimi ega isegi mitte kõige väiksemat regivärsikest.
    Aga miks siis «Kalevipoeg»? Mina ka ei tea. Jumala eest, tuli järsku hull hoog peale, silme eest lõi suisa mustaks – pahh! – nagu oleks rotimürki söönud ja – piraki! – paningi pealkirjaks «Kalevipoeg». Taevas halasta! Kas pole meeletu tegu! Hiljem oli muidugi kohutavalt häbi, aga mis siin enam parata! Jube samm oli kergemeelsel kombel ära astutud.
    Loomulikult saan ma aru, et raamatu õige pealkiri pidanuks olema «Mäeküla piimamees», aga targad oleme ju ikka alles tagantjärele… Siiralt vabandades, Andrus Kivirähk”
    Kalevipoeg. 1997. 95-lehekülge.

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: