Rulluisutamine Prantsusmaal

Yann Guyader, Peter Doucet ja Morgane Echardour trekil. Üks prantslane, kaks kanadalast ja puhas rulluisutreening. Suurepärane slaidiesitlus Flickris, Francois & Marie 70 kvaliteetset pilti ja Peteri jutt Speedskateworld.com blogis.

2008 maailma kiireim rulluisutaja kõige ees, SSW maailma parim uisublogija tema järel. Kes on see tüdruk, kes suudab nendega sammu pidada? Morgane Echardour võitis septembris NY 42 km rulluisumaratoni (toimus 27.9. samal päeval Berliini maratoniga).

Advertisements

Veel Pirita pargiteest

Pirita uue rulluisuraja omanäolisus selgub kohe peale esimest ringi. Lillepi pargis sõitmise teeb huvitavaks – vaheldusrikas keskkond. Kui sul on aega rulluiskudel veeredes ka ümbrust nautida, siis igav siin ei hakka.

Ring jääb nelja tee vahele – Pirita, Saare, Kose ja Rummu. Iga lõik on omapärane.

TUUL. Pirita tee ääres on lage ja tuuline. Tuul, teadagi, puhub tavaliselt vastu. See on avalik koht, kõrval teine tee, jalakäijad ja autod. Võid publikule lehvitada, aga hoogu maha võtta ei sobi ju …

TÕUS. Saare tee. Enne tuulevarjulise metsa vahele pääsemist algab tõus, selle lauge ja lühikese raja kohta pikk tõus. Tõusu lõpus selgub, et õnneks ei olegi see nii pikk, kohe on väike laskumine ja metsas pole kõrvaltvaatajaid, saab puhata.

METS. Kose tee ääres on sirgeid lõike ja kurve, palju risu teel, ristumised jalgteedega ja lõpus täiskurv. Metsavaheline tee on tuulevaikne ja vaheldusrikas. Ka teekate on siin vahelduv. Kihuta või naudi looduse ilu, kuidas meeldib.

IKKA METS. Rummu tee ääres on algul lai sirge, kerge tõus, kaks kaevukaant, lühike langus annab hoogu, kohe all ristumine teise teega.

ETTEVAATUST. Tsivilisatsioon. Velotrekk, Pirita Selver. Siit algab rahvarohke lõik, palju inimesi, kes rulluisutamist ei mõista, läheneb kohalik kaubamaja, tasub hoog maha võtta. Peale poodi kiirendades, leiad juba tuttava vastutuule. Ring täis, kaks ja pool kilomeetrit, palun järgmine.

PARKLA. “Pargi ja rulluisuta” eluviisi harrastajatele on raja servas mitu platsi.
1. Parkla Urva bussipeatuses, Kose tee, Maarjamäe.
2. Parkla Spordikeskuse (Velotrekk) vastas, Rummu tee.
3. Selveri parkla on poodlejatele.
4. Pirita teel on 33 parkimiskohta.
5. Mere pool, üle Pirita tee on suurem parkla

VEEBIRADA:

MÄRGID JA REEGLID. Liikluseeskiri ei sätesta mõisteid kergliikluse tee, rulluisutee, sporditee või rulluisurada. Jalgrattatee on ainult jalgratta ja mopeediga liiklemiseks, kõnnitee on jalakäija liiklemiseks ja jalakäija on ka rulluisutaja või rulasõitja.

Siinkirjeldatud Lillepi pargitee on segakasutuses ja ohtralt liiklusmärgistatud tee, kus keerulised reeglid ja segased märgikombinatsioonid, keset kohalike elanike poerada ning koerajalutajate ja pudelikorjajate paradiisi, ei pruugi iseenesest tagada ei liikluskorda ega ohutust. Terveks jäämiseks kasuta kiivrialust selget mõistust.

Kes on Solveig Findley?

Berliini rulluisumaratonil osalenud eestlaste nimekirja tippu on üllatuslikult sattunud, Ühendkuningriiki ja Londoni rulluisuklubi esindav, võõrapärase nime ja muljetavaldavate strateegiliste näitajatega tüdruk.

Solveig Findley aeg maratonil – sekundi võrra kiirem, kui Urmas Lauril, kes paari aasta eest sama võistluse võitis. Sünniaasta number – mõne võrra väiksem, kui Evelin Ilvesel, kes samas grupis kodumaal parimaks kroonitud.

Kes ta on? Tulemustetabelit tähelepanelikult jälgival rulluisuvõhikul on küsimuste tekkimine õigustatud. Küsisin. Sol, kes sa oled?

Olen Londonis elanud 15 aastat, neist 10 viimast kodakondsena.

Uisutama hakkasin 7 aastat tagasi, kui tütar tilluke ja oli vaja mähkmete vahetamisest ja püreede tegemisest vaheldust. Uisud ostsin täiesti spontaanselt jaanuari väljamüügist ja nagu siin öeldakse “The rest is history!”.

Aasta pärast olin kohalikul Friday Night Skate’il regulaarne külaline ja aasta pärast seda ka Staff. Nii tekkiski kiire tüdruku kurikuulsus ja loomulik areng sellest kiiruisutamiseni.

Esimene paar kiiruiske olid kellegi vanad viierattalised Bont Shark’id. Paari kuu pärast ostsin (jälle!) kellegi teise vanad Bont Vayporid 4X100 ja hakkasin rohkem trenni tegema ja võistlustel  käima. Hakkasin häid aegu sõitma ja uisukarjääriredelil tasapisi ülespoole ronima.

Selle aasta algul otsutasin asja tõsiselt võtta ja hea sõbranna ja maailmatasemega  uisutaja Ghizlane Samir’i käe all hakkasin regulaarselt treenima.

Tulemused olid  kiired tulema, võitsin Prantsuse Karikasarja 30 km Lahtise Etapi Lille’s ja Renne’is (Veterane Karikasarja Maratonile ei lasta). Engadinis MK etapil Shveitsis olin W40 grupis 2-ne.

Veteranide Maailmameistrivõistlustel Pescaras Itaalias, oli plaanis esimese 5 hulka saada, ideaalselt poodiumile. See kahjuks ei õnnestunud.  W40 gruppi pugenud meesterahvas sai mulle saatuslikuks, kui temast möödasoidul kerge kokkupõrge toimus, mis minu kukkumisega lõppes. Ei pruugi vist öelda, et nagu kõigil  kõrge tasemaga võistlustel, naised meestega ja mehed naistega, koos ei uisuta! Niisiis, saavutasin 6. koha.

Berliin oli minu selle aasta viimane võistlus ja seadsin endale 2 eesmärki: aeg 1:15-1:18 ja oma vanusegrupis esimese 3 seas. Ja kõige põhilisem oli võistlust nautida! Loen kõik 3 eesmarki täidetuks! Maailma eliidiga koos 42 km uisutada oli fantastiline! Võib-olla isegi minu suurim õppetund.

Nüüd algab järgmise aasta ettevalmistus. Tahan näha, milleks ma veel võimeline olen.

Fun on wheels posters

Rulluisu plakatid Ameerikast – Rollerskating posters at Allposters.com

Kuninganna tuba

Palun, tulge edasi, astuge sisse, kuningannal on täna sünnipäev.

See aprtment Bogotas, disainitud kui nukunurk, kuulub kirjade järgi Chechy Baenale. Rulluisuradade maailmavalitseja Cecilia Margarita Baena Guzmán on mitmekordselt kroonitud ja värskelt üle kullatud, aga armastab roosamannat, lemmikvärv ühtib täpselt Bont Vaypor rõõmsate rulluisusaabastega.

Selles toas pakutakse võib-olla ka roosilillelist torti, sest kuningannal on täna sünnipäev ja saab 22. Palju õnne! Solo un pequeno Hola en tu cumpleaños!

Aga, et miks maailmameister ja karikavõitja ise pildi peal ei ole? Chechy peaks kohe koju jõudma. Pildistamise ajal oli ta Weinfeldenis ja tegi trenni. Šveitsist Kolumbiasse on ikkagi üle 10000 kilomeetri.

Roosade rulluiskudega tüdrukutest peaks tegelikult rohkem kirjutama ja muidugi koos pildiga. VaataBont Wheels Team.

Respekt

Süveneva keskea võib ületada vaid vapper vanadus. Püüdlik noorsugu (ärge kurvastage, teil on kõik veel ees) ei suuda, tõelisel katsumusel, küpsele eale mitte millegagi vastu seista.

Berliini topeltmaratoni võitja sünniaasta on 1969 ja sinna kanti jäävad ka meie mehed.

1969. aastal astusid esimesed inimesed Kuule, ilmusid Led Zeppelini kaks esimest ja Deep Purple kolmas album, Kevade ja Viimne reliikvia vändati Eesti filmideks, Berliini teletorn sai oma kõrguse, Bob Beamoni hüpe järgmisse sajandisse oli vaid aasta vanune, Bill Beggi rulluisutreeningud Uus Meremaal käisid juba kuuendat aastat ja mõned topeltmaratoonarid hakkasid jõudu koguma.

2008. aastal on Indrek Aarna, Sulev Lokk, Tõnu Koppel ja Arvi Tavast ära teeninud sportliku lugupidamise ja nüüd lõpuks ka avaldatud tulemused.

Superkogemus Berliini rulluisumaratonilt

Rulluisutaja blogi avaldab Berliini rulluisumaratoni osalejate muljeid

Ma ei ole väga tulihingeline sportija, kuid rulluisutamine on üks tore ala, mis on korraga nii meelelahutus kui ka sport. Olen alati suhtunud skeptiliselt erinevatesse nö niisama osavõtmise pärast võistlustesse, kus võiduvõimalust pole, kuid siiski otsustasin töökaaslaste soovitusel sel aastal Berliini maratonil osaleda. Hirm oli enne starti suur, sest oli räägitud, et on üsna tõenäoline kukkuda, küll on kanalisatsiooniaugud, trammiteed, teised sõitjad jne. Seega olin hirmul, aga samas veendunud, et küll hakkama saan – kui juba Tartu uisumaratonil see jube tõus kaks korda sõidetud sai, siis saan Berliini tänavatel ka hakkama!

Alustasime G grupis ning mu enda soov oli sõita u 2h. Kõik eelnevad kommentaarid lapitud asfaldi, kanalisatsiooniaukude, trammiteede ja muu taolise kohta pidasid paika, kuid nendest kõrvale hiilimine polnud üldse hull, vaid tegi sõidu hoopis huvitavaks ja hoidis tähelepanu väsimustundest eemal. Teised sõitjad tulid küll aeg-ajalt ohtlikult lähedale, kuid ka see oli pigem väljakutse ja kui ise ei trüginud, siis ka ei kukkunud. Minul ühessegi gruppi ennast ei õnnestunud suruda ja eelistasin sõita omaette, omas tempos. Kuni 32. kilomeetrini oli sõit väga lahe ja suhteliselt lihtne. Nägu oli pidevalt naerul, kui nägid mõnda inimest Uus Maast või siis lihtsalt berliinlasi, kes tee äärde kaasa olid tulnud elama. Laheda tunde tekitas ka see, et lapsed tee ääres seisid ja käsi pikal plaksu ootasid.

32. kilomeetril tundsin, et hakkan väsima ja et see sõit võiks juba lõppema hakata, õnneks polnud enam pikalt minna. Lõpus oli harvemalt teisi sõitjaid ja rohkem tuli teha puhtalt tööd, et edasi liikuda… Jalad vist polnud ka enam need samad, mis alguses… aga ka viimased 10 kilomeetrit said läbi ja finišeerides heal asfaldil, inimesed plaksutamas tee ääres, medal kaelas – seda tunnet ei ole võimalik sõnadega kirjeldada. Fantastiline tunne, kus naeratus ei tahtnud näolt ära minna ja väsimus kadus rõõmu varju. Olin ennast ületanud, sõitnud läbi 42,195 kilomeetrit veidi alla 2 tunniga ning lõpetasin täitsa omal jalal ja nägu naerul. Kindlasti tahan ka järgmisel aastal tagasi Berliini minna ning enda jaoks uue rekordi teha.

Annika Jakobson

Berliini Rulluisumaraton