See Berliini maraton oli minule esimeseks

Berliini rulluisumaratoni osalejate elamused Rulluisutaja blogis

Kadri muljed, mis ehk tulevad ka teistele kasuks.

Kõik oli väga tore, kui oma lollus välja arvata :)

Registreerimisest – see on ikka päris väsitav protsess, esiteks tuleb loksuda rongi/metrooga linna serva ja siis tuleb ette võtta sabatamine. Meile ei olnud registreerimiskaarte millegipärast koju saadetud (seal oli neid massiliselt, kes ei olnud registreerimiskaarte kätte saanud) ja seega ainuke konfirmatsioon ja registreerimistunnistus oli väljaprinditud email.

Sabatasin siis infoleti sabas oma pool tundi, et saada kätte registreerimiskaart. Kätte sai ID alusel. Sõbra oma ei tahetud eriti anda, aga suure anumise peale siiski loovutati.

Siis järgmisse järjekorda, et number kätte saada, siis järgmisse järjekorda, et kiip kätte saada. Järgmine järjekord oli stardigrupi muutmise järjekord. Siis goodie-bagi järjekord, mis kõigile registreerunutele anti. See sisaldas suuremas jaos värvilist trükipahna. Kohe lausa kahju oli, sest suurem osa läks minema viskamisele. Tohutu raiskamine.

Kogu sabatamine võttis oma paar tundi kindlasti. Soovitavalt tuleks sabatamine teha ära eelmisel päeval ja mitte samal päeval maratoniga. Läheb kiireks.

Nüüd siis oma lollus: ei tutvunud piisavalt korraldusega ja mina jooki ega sööki rajale kaasa ei võtnud. Kõhu olime enne kenasti täis söönud. Olime lugenud, et joogipunkt on iga 5km järel (see ehk siis jooksjatele?).

Startisin B grupist, tempo oli meeletu – vähemalt minu jaoks :).

20 km kannatasin ära, siis hakkasin joogipunkti ootama. Ootasin ja ootasin, kannatasin ja kannatasin. Ei midagi. Ikka võttis peaaegu et käpuli. Keha, eriti selg kiskus krampi.

Pidasin paari kiirabimeeskonna juures kinni ja küsisin vett, neil mulle midagi anda ei olnud. 25-30 km oli iga kilomeeter täielik piin ja kannatus. Katkestada siiski ei raatsinud. 30km peal siis lõpuks joogi ja söögipunkt. Selleks ajaks vedelikupuudus niipalju kahju tehtud, et enam ei taastunudki. Natuke kergemaks läks, aga üldiselt oli kannatamine finishijooneni.

Tervise võttis ikka 2-3 päevaks väga ära, oli vaja lausa arstiga konsulteerida, sest dehüdratsioon oli olnud vägev. Kahju muidugi. Siiski, motivatsioon järgmine kord paremini sõita on olemas. Õige joomise ja söömise korral, leian, oleks võinud vähemalt 8-10 min kiiremini sõita.

Üldiselt väga tore üritus ja pisik on veres. Tahaks veel.

Kadri

Berliini rulluisumaraton

Advertisements

Üks vastus

  1. […] Berliini rulluisumaraton 2008 – tulemusedBerliini rulluisumaratonBerliini maratoni kommentaaridSee Berliini maraton oli minule esimeseksLillepi pargi rulluisuraja põgus hinnang ja mõni soovitusUus ImperaatorEestlased Berliini […]

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: