Superkogemus Berliini rulluisumaratonilt

Rulluisutaja blogi avaldab Berliini rulluisumaratoni osalejate muljeid

Ma ei ole väga tulihingeline sportija, kuid rulluisutamine on üks tore ala, mis on korraga nii meelelahutus kui ka sport. Olen alati suhtunud skeptiliselt erinevatesse nö niisama osavõtmise pärast võistlustesse, kus võiduvõimalust pole, kuid siiski otsustasin töökaaslaste soovitusel sel aastal Berliini maratonil osaleda. Hirm oli enne starti suur, sest oli räägitud, et on üsna tõenäoline kukkuda, küll on kanalisatsiooniaugud, trammiteed, teised sõitjad jne. Seega olin hirmul, aga samas veendunud, et küll hakkama saan – kui juba Tartu uisumaratonil see jube tõus kaks korda sõidetud sai, siis saan Berliini tänavatel ka hakkama!

Alustasime G grupis ning mu enda soov oli sõita u 2h. Kõik eelnevad kommentaarid lapitud asfaldi, kanalisatsiooniaukude, trammiteede ja muu taolise kohta pidasid paika, kuid nendest kõrvale hiilimine polnud üldse hull, vaid tegi sõidu hoopis huvitavaks ja hoidis tähelepanu väsimustundest eemal. Teised sõitjad tulid küll aeg-ajalt ohtlikult lähedale, kuid ka see oli pigem väljakutse ja kui ise ei trüginud, siis ka ei kukkunud. Minul ühessegi gruppi ennast ei õnnestunud suruda ja eelistasin sõita omaette, omas tempos. Kuni 32. kilomeetrini oli sõit väga lahe ja suhteliselt lihtne. Nägu oli pidevalt naerul, kui nägid mõnda inimest Uus Maast või siis lihtsalt berliinlasi, kes tee äärde kaasa olid tulnud elama. Laheda tunde tekitas ka see, et lapsed tee ääres seisid ja käsi pikal plaksu ootasid.

32. kilomeetril tundsin, et hakkan väsima ja et see sõit võiks juba lõppema hakata, õnneks polnud enam pikalt minna. Lõpus oli harvemalt teisi sõitjaid ja rohkem tuli teha puhtalt tööd, et edasi liikuda… Jalad vist polnud ka enam need samad, mis alguses… aga ka viimased 10 kilomeetrit said läbi ja finišeerides heal asfaldil, inimesed plaksutamas tee ääres, medal kaelas – seda tunnet ei ole võimalik sõnadega kirjeldada. Fantastiline tunne, kus naeratus ei tahtnud näolt ära minna ja väsimus kadus rõõmu varju. Olin ennast ületanud, sõitnud läbi 42,195 kilomeetrit veidi alla 2 tunniga ning lõpetasin täitsa omal jalal ja nägu naerul. Kindlasti tahan ka järgmisel aastal tagasi Berliini minna ning enda jaoks uue rekordi teha.

Annika Jakobson

Berliini Rulluisumaraton

Advertisements

3 kommentaari

  1. Vahva üritus tõesti, tore, et meeldis!
    Aga kas tekkis kiibiga mingeid probleeme või miks aega protokollis pole:
    http://results.real-berlin-marathon.com/2008/index.php?content=detail&id=99999905C9AEDC00001ADAD2&lang=EN&event=MAIN
    Kas korraldajatelt oled juba uurinud?
    Ka finisherclip ei näita http://www.finisherclip.de/en/searches/….

  2. Ka mind huvitab, miks tulemust kirjas ei ole ja loodan, et Annika oskab ise kommenteerida.

    Registreerunute hulgas on vähemalt 9 eestlast, kelle tagajärge pole. Lisasin praegu need nimed, 3 naist ja 6 meest, nimekirjade lõppu https://rulluisutaja.wordpress.com/2008/09/28/berliini-rulluisumaraton-2008-tulemused/ .

    Kas mõni neist võib olla veel eksikombel oma tulemusest ilma jäänud?

  3. jah, kahjuks minu kiip ei töötanud nii nagu vaja, kuid suhtlesin korraldajatega ja nüüd on ka minu aeg kirjas :)

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: