Berliin. Rulluisumaraton. Ummisjalu.

Isikliku läbielamise ja mälu abil kirja pannud Holger
+ pildigalerii + video

Berliini rulluisumaraton 2009 HolgerAlljärgnev kirjatükk on kokku kogutud valgustamaks kõiki Eesti rulluisuhuvilisi 2009 aasta Berliini Rulluisumaratoni osalemisest meeldejäänud kogemustest. Minu eesmärk ei ole kuulutada absoluutset tõde ega ka kandideerida kirjanduauhindadele. Need, kes osalesid saavad ilmselt nalja pisut rohkem. Teised peavad osa asju ridade vahelt lugema.

Eellugu

Proovisin küll meenutada, et millest sai alguse mõte osaleda Berliini maratonil, kuid päris algust ei suuda tuvastada. Küll meenuvad kellegi poolt öeldud lausekatked, et puust linna – nimega kodulinn Tartu –  Rulluisumaraton on Berliini kõrval poisike ning kellegi poolt kuskil kirjapandud osalemiskogemus, kus elavalt kirjeldati Ida-, Lääne- ja Pariis-Dakari ekspressrongide toimimispõhimõtteid. Kui ühel hetkel kuulsin infot, et ABEC klubi on korraldamas ühist osalemist avanes mul võimalus seda ära kasutada ja oligi mõeldud-tehtud. Kui nimi kirjas ja rahad makstud ei saa ju asja enam pooleli jätta.

Enne Berliini -6q

Tark inimene õpib teiste kogemustest (mõnikord küll üsna mitu korda järjest). Minu kevadine nägemus oli, et tuleb tehnikat õppida ja sääremarja pingutada. Tehnika õppimisega läks hästi. Koolitusel (see võis olla mai keskel) öeldi peale „Tere” esimese lausena, et „Kuule, sa endale uusi uiske ei taha osta, vää.. ?”  Selle hetkeni olin oma kõrge sääre ja 80mm (tol hetkel ma ei teadnud aga plassmassratastega) uiskudega suheliselt rahul. Aga jah, koolitusel ringi vaadates oli silmal ilus vaadata pikkade raamide ja suurte ratastega ning madala saapaga uiske. Sain aru, et see on minugi tulevik. Uute uiskudega (100mm rattad) samu liigutusi tehes kiirus hoopis langes. Tekkis paanika! Miks nii??  Õnneks targemad teadsid rääkida, et „Aga nii on!”  „Ei ole midagi teha!”. Suurema ratta peale üle minnes enamasti algul sõidetaksegi aeglasemalt. Aga mõne aja pärast see muutub ja ei saa enam aru, miks üldse väiksemaid uisurattaid toodetakse.  Sääremarja pingutamisega läks paremini. See on ju nagu sekski ainult kättevõtmise asi. Põhiliselt nühkisin kaks korda nädalas Tartus laululava tagusel ringil korraga 20-30 km. Miks just seal? Sest seal on Tartus ainuke rada, kus on võimalik ka tõusu harjutada, et mitte jälle Lillepi pargi raja tõusul lasta teistel täpiks muutuda (nagu juhtus Tallinna Rulluisumaratonil). Nii Tartu Rulluisumaraton kui Kalevipoja Rullisõit sobisid hästi aru saamaks, et kas tasub Berliini minna. Tulemusena jõudsin veendumusele, et jõuan finishisse küll, kuigi vahe ässadega on ca 2 sek 100m kohta. Ja nii ma reede hommikul võtsin Mustveetolmused rullid auto pagasist ja surusin need Berliini seljakotti. Ise veel korra mõtlesin, et ehk oleks pidanud vahepeal ka rulli sõitma?? Vähemalt pääsesin ületreenitusest ja vigastustest treeningperioodil.

Berliin -1p

Ma küll ei tea kumma otsaga Eesti Õhk hinnapoliitikat tehes mõtleb aga tulemusena lendasime Riiast Berliini. Kohapeal selgus, et täna enam stardinumbreid ja registreerimismaterjale ei saa, sest kell on liiga palju. Õnneks oli seltskonnas keegi tark, kes avastas, et maakera ei keerle ümber Eesti ja kohaliku kella järgi on veel tund aega. Järgnes xdream osavõistlusele sarnane pagasiga ralli teise Berliini otsa. Jõudsime. Registreerimine läks väga libedalt. Ühest koridorist suunati laua juurde, sealt saime numbri ja kotitäie infot, kus tutvustati erinevaid rahakulutamise võimalusi, edasi läbi väravate, kus saime kiibid, mis kohe ka aktiveeriti. Lett hiljem said särgi eest maksnud kätte särgid ja kui hallist välja saime siis avanes kohe ka võimalus ära kasutada toidutalong. Kõik sujus korraldajatele väga kiiresti ja valutult. Valus oli hoopis meil, sest palgatöölistel pastakas kukkus. Täpselt sel hetkel, kui me olime oma numbrid kätte saanud ning mõtlesime, et nüüd uurime läbi kõik messile väljatoodud rulluisualase uudistoodangu ning saavutame seeläbi teiste eestlaste ees tohutu konkurentsieelise, hakkasid kõik messil osalevad ja kaupa pakkuvad firmad oma kola kokku pakkima. Mis teha? – eks teeme siis rajal iga 10 jalatõuke asemel 11. Õnneks peale makaroninportsu ja mõnda kohalikku jooki tundus see kõik tühine. Rännak järgmisesse linna otsa ööbimiskohta kulges pingevabalt v.a. üllatuslikult püksirihma pingutav „nelipakk”. Öömajas tegime võistlusele mõeldes väikese b-vitamiini kuuri ja kuulasime edasijõudnud rulluisutajate loengut teemal „Uni, kui kõige efektiivsem taastumisviis”. Kui ma nägin kuidas kaunis kuuvalgus loengupidaja uisuraudadelt vastu peegeldus tekkis mul äraarvamata suur soov kohe teooriat praktikas järele proovida. Pealegi oli pealekellakahene öine aeg selleks sobiv. Eks teooriaga jätkame hiljem.

Enne starti -0p

Ilus hommik. Vaikus. Kell 07.00. Kõik endiselt praktikas kinni. Ja keegi on oma b-vitamiini kuuri pooleli jätnud. Ehk olin mina ise. Igaks juhuks viisin selle lõpule. Kustutaks fotokast pildid ära – saab rajal uusi juurde teha. Piiks-piiks…..krt kustkohast see piiksumine kinni jääb?? …ah need väiksed piiksud.  Päike. Terrassil saab süüa. Ja mitte ainult süüa. Kella 10 paiku toimus hommikusöögilauas viimane unenägude seletamine, kui alternatiivne treening ja ettevalmistus maratoniks teisest dimensioonist. Meelde jäid kaks asja. Keegi nägi unes ussimängu. See loeti heaks endeks, kuna uisurong meenutab ka ussi. Kui aga tuli ilmsiks info, et ta ise ei olnud mitte uss vaid õun, mida(keda) uss piiksudes taga ajab ja lõpuks alla neelab siis targu edasi ei seletatud. Teine nägi unes, et tegi raisakotkastele „pluti-pluti”. Seegi loeti heaks endeks, mis tähendas kukkumist riidega kaetud kehaosale nii, et asfaldi külge raisakotkastele pekki nokkimiseks ei jää.

Start oli kell 16, mis tähendas seda, et oli piisavalt aega linnas rajaga tutvuda. Vaadanud üle mõned lõigud, oli selge, et asfalt on hea. Negatiivse poole peale võis liigitada trammirööpad, kaevukaaned ja mõned konarused. Aga eks need ole kõikidele sarnased ja sama koha peal.

Berliini rulluisumaraton 2009 startStardis

Õigesse stardikohta jõudmine on pool tundi enne starti tülikas. Rahvast on niiiii palju. Riietus ja kotihoid on kõige lõpus ning sealt ette B-gruppi tulla on väga talongiaja lõppu meenutav tegevus. See kuidas ma B-gruppi sain oli omaette huumor. Registreerimisel tuli täita lahter, kuhu pidi kirjutama enda poolt läbitud hea maratoni aja. Loomulikult kirjutasin Tartu Rulluisumaratoni aja…. Stardikoridoris valitses puhas rõõm. Rahvas oli rahulik ja ootusärev. Vahetati naeratusi ja viisakusi. Kõigepealt lasti rajale ässad, viie minuti pärast A-grupp ja minuti pärast B-grupp. Edasist ma ei näinud, sest tekkinud tung nõudis tähelepanu. Oleks ma stardis kukkunud, oleks mind ilmselt omanimelise vaibana maha maetud.

Maraton

Võistlus –see on pidu!  Stardipagu järel läheb rong liikuma. Algul aeglaselt justkui raskelt tuure kogudes ja siis järjest kiiremini kuni lõpuks meenutab kogu liikumine karusselli. Kuid karussell liigub ühes suunas – finishisse. Väga mõnus. Ees on tuul lahti sõidetud. Istud oma eessõitja sabakondi küljes ja kulged. Väga mõnus. Tegin rongis mõned pildid. Ees tiritakse kummipael pikaks. Jälle mõned kiired jalalükked ja tagasi eessõitja sabakondi külge. Tagant tuleb „helpy hand” enda sabakondi külge ja lihtsalt lükkab, sest järjest on tunda kuidas tagant üha uued ja uued abistavad käed esimesi edasi liigutavad. Lased rivis lihtsalt tirri ja kulged. Ja pildistad. Siiani mõtlen, et kes lükkas rivi viimast meest? Massipsühhoos. Millegipärast arvavad kõik sõitjad, et nad on vale rongi peal ja teine rong liigub hoopis kiiremini ja sellest ei saa ju ometi maha jääda. See tõi kaasa pideva trügimise, ümberpaiknemise ja lokaalse kaose. Ka päris mitu kukkumist. Õnneks kukuti minust mööda. Mida km edasi seda rahulikumaks ja sujuvamaks läks sõit. Aega oli jälgida teiste tehnikat ja sealt omi järeldusi teha. Ka järele proovida. Mõnus. Meelde tuli, et fotokas teeb filmi ka. Filmin. Jooma peab… Mida teha tühja pudeliga?? Mõtlesin, et leian pealtvaatajate vahel tühja koha ja viskan pudeli sinna. Mõeldud tehtud. See mis edasi toimus meenutas 15 kopikalist mängu allveelaeva põhjalaskmisest. Viskan ja näen kuidas pudel lendab täpselt õiges suunas (inimeste vahelisse tühemikku) ja siis näen kuidas inimeste tagant ilmub rattur, kelle trajektoor ühtib kahtlaselt lendava pudeliga. Ei saa ju juhus nii pime olla!! Kopsti! Pime kana leidis tera. Mis see tühi pudel ikka teeb. Ja kulgemine ja kummipaelatamine jätkub. Kaif. Sport tekitab tõesti sõltuvust.  Tee ääres silt: „3km lõpuni”  Juba!! Kahju, et nii ruttu. Viimane aeg ettepoole trügida. Ja mitte ainult mina. Paljud mõtlevad nii. Rongid kadusid hetkeks ja tekkisid kaootilised üksiküritajad. Mina sisendasin endale, et tark ei torma ja jätkasin omas rütmis sõitu. Ummisjalu tarkus on, et rajal ja trennis ei aeta lihast punni vaid teritatakse mõistust. Tõsi küll tempot ikka tõstsin aga rahmeldama ei hakanud. Ja mõnede minutite pärast hakkaski selg-ees uisutajaid vastu tulema. Kui eemalt hakkas paistma Brandenburgi väravate siluett olin juba õnneks suhteliselt grupi eesotsas ja pääsesin teadasaamisest mida tähendasid selja tagant aegajalt kuuldavad raginad ja karjed. Tagantjärgi mõeldes mul lihtsalt vedas, et selle sahmimise ajal olin niivõrd ees, et kukkumistesse ei sattunud. Väravate alt läbi sõites oli täiesti ükskõik, et seal kulges tee munakaid mööda. Paljud võtsid seal hoogu maha ja mulle see sobis. Finishini vaid paar korda pooliku tellisega sülitada. Teadsin, et nüüd on vaja kiirendada, anda endast kõik. Aga ei saa, sest ei mahu kuskilt minema… kõikidel jälle sama mõte. Finish. Eufooria. Vabanemisetunne. Ja kahjutunne, et juba läbi sai. Kui oleks olnud võimalik minna uuele ringile, oleksin seda kohe teinud.

Finishis  +0

Finishiliiklus oli sujuv: medal kaela, kile ümber (alati tasub võtta, mis antakse, sest hiljem oleks mul ilma kileta väga külm hakanud), juua, veel juua, teed, õuna, banaani, jne…  Kokkulepitud kohas ei ole kedagi. Ju sain liiga vara kohale. Vaataks, mis pildid rajalt välja tulid. Tuli välja, et minu fotokas Ixus ei kannata sõidu ajal pildistamist. Viga ilmselt minu väljahigistatud kehamahlade koostises, mis fotoka objektiiviga kokkupuutel pildistamise untsu keerasid. Nägin esimest eesti kolleegi. Emotsioon sõidust oli vägev. Samuti seiklus kiirabiga, kes soovisid kukkujat õmblemisse saata, kuid peale omal vastutusel lahkumise allkirja siiski tulema lasid. Nägin teist kolleegi. Emotsioon sõidust üdipositiivne. Samuti heatahtlik lugu sellest, kuidas peale kukkumist oli talle käe ümber ja kintsule pampersside tekitatud ja tahetud haiglasse jälgimise alla viia, kuid siiski peale omal vastutusel lahkumise allkirja andmist arstide ahistavast haardest tulema saanud. Teistel sõpradel nii värvikaid lugusid rääkida ei olnud, kuid head positiivsust õhkus tohutult. Rahvas hajub, pimeneb. Berliini rulluisumaraton 2009 kiirabiÜks sõber ikka puudu. Infolaud ei tea midagi. Korraldajad ei tea midagi. Mis juhtus? Lõpuks kui juba tänavakoristusauto prahti kokku korjas ta siiski saabus. Loomulikult oli tulija unes raisakotkastele „pluti-pluti” teinud uisusõber. Ja enamus rajastki oli tal meeliülendavalt möödunud. Kuni jäi kahe rongi vahele ja seljaga võõramaa asfalti kündis. Seejärel olid arstid ta oma hoole alla võtnud. Mitu korda õnnestunud tal rajal arstide eest ära põgeneda, kuid raadioga teatati finishisse ette ja nii kui üle lõpujoone sai oli kohe arstitelki tilgutite alla tõmmatud. Eks seal oli ka kiirema abi vajajaid ja nii ta sinna unustati. Lõpuks kui pabereid hakati määrima ja jõuti rahvuse juurde, ei olnud enam arstidega pikka juttu. „Jälle eestlane!! Te ei lase ju ennast ravida!!!” ja saigi arstide käest tulema endal kanüül veenis. Mida pikem on lahusolek, seda rõõmasm on taaskohtumine!  NB!! Kas Sina teadsid, et neljakesi taksoga võib tulla sõit odavam, kui igaleühele U-Bahni pilet osta? Meie saime teada. Ja mugavam ka!!

Afterparty +0..1

Peale haavade lakkumist ja põhjalikku süvaanalüüsi rajal juhtunust suundusime ametlikku maratoni lõpetamise klubisse. Klubis lootsin ka ülejäänud Eesti inimeste edulugusid kuulda, kuid kõik olid kuhugi kadunud. Peale pikka otsimist leidsin kõik kadumaläinud üles tantsupõranda keskelt akrobaatilist rock’n’rolli vihtumas. Vahepeal osad panid ennast turvakaalutlustel ise koridori luku taha, mõni isegi mitu korda järjest. Kuid see nii ei jäänud. Eesti mees on tantsulõvi!!!! Ja lõppeski see üritus nii, et muusika keerati vait ja tuled pandi põlema ning baarmen seletas poolvigases õhtu jooksul õpitud eesti keeles, et „Terviseks!  Tervis Sulle- seks mulle! Matsid hakkavad koju minema”

Kokkuvõtteks

Ei olemas lahkemat ja heatahtlikumat rahvast, kui on Eestis rulluisutamisega tegelevad inimesed Berliinis. Berliini maraton on selline PIDU, mida pead ise kogema. Ja rahvamass ning sellest tulenevad rongid ning sellega kaasnev sahmerdamine. Lihtsalt fantastiline!! Väga mõnus!!


Advertisements

Üks vastus

  1. […] ABEC    1:20:09 280    Toivo Tomingas    Pärnu    1:20:39 311    Holger Mägi    Ummisjalu 1:21:02 394    Andres Kaukver    Rulluisuklubi  ABEC   1:21:35 433    Mark Orav   […]

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: