6 tundi liikumist on omalaadne spordiüritus. Laupäeval, 2. oktoobril 2010, kella üheksast kolmeni, Pirital, Lillepi pargirajal, saab uhkelt kilomeetreid püüda. Rulluiskudel või joostes, üksi või võistkonnaga. Kuus tundi on piisavalt pikk aeg, et seada endale sportlikuks eesmärgiks maagilisi numbreid rohkete nullidega ja erinevates ühikutes. Samas on pool päeva järjest liikumist, väga hea saavutus ka ilma kilomeetreid lugemata.
6 tunniga võiks sõita (samal rajal sõidetud Tallinna rulluisumaratoni aegade põhjal) Argentiina-Martinezi tempos – üle 200 km ja Tagurpidi-Tõnise tempos ca 135 km. Aga see on võiks ja oleks. Kuus tundi ei ole lihtsalt 3-5 maratoni. :-)
6 tundi väikesel ringil tiirutada pole naljaasi. Tüdimus tüütab, väsimus vaevab, tatt kleepub, saapad hõõruvad, selg jääb kangeks, veresuhkur langeb, piimhape ründab, ringide lugemine läheb sassi, aeglasemad on jalus … ja siis esitab sportlane endale igipõlise küsimuse: MILLEKS?
Miks ma seda teen, mille nimel, milleks mulle seda jama vaja on? Jätaks pooleli, finiš on siinsamas, saaks süüa-juua, pikali visata, koju ära. …
Aga ei! See kõik peabki nii olema, sest ainult siis saad pärast rampväsinuna uhkusega öelda: Ma sõitsin LÕPUNI!
Ja siis küsib su kallis kaastundlik kuulaja: Milleks sulle seda vaja oli?
Filed under: rull | Tagged: Lillepi, maraton, Pirita, rulluisumaraton, rulluisuvõistlus, ultra | 5 kommentaari »
Rulluisutaja 