Tõnis Paalme kirjutab, kuidas ta Venetsueela põrgukuumuses toimunud World Inline Cup rulluisuvõistlusel, maailma karika ülekaaluka võitja Diego Rosero tuules kihutas ja peale seda Kariibi mere kaldal kohalike kuumavereliste tudengitega hommikuni pidu pani.
Maakera tagurpidi
Reis algas meil 27-ndal oktoobril Tallinna sadamast. Mina, Jaanus Laugus, Kert Keskpaik ja Danila Ruusu läksime kella 21-se laevaga Helsingisse. Jaanus Ritson läks juba hommikul Soome ja oli juba varakult lennujaamas ootamas. Helsingis võtsime kohe ruttu takso ja liikusime ka lennujaama. Leidsime Ritsoni üles, ta oli juba vist 8 tundi seal arvuti taga internetis istunud :D Lennujaamas pidime ootama hommikuni enda väljalendu. Seal panin vahepeal igavusest rulluisud jalga ja uisutasin ringi, sest see iseenesest päris suur koht ja keegi midagi ütlema ka ei tulnud. Siis magasime mõned tunnid pinkidel ja lõpuks saime ka lennukisse. Lendasime 2,5 tundi Frankfurti, ka seal pidime mõned tunnid ootama, enne kui saime Frankfurt – Caracas lennukisse. 10 tunnine lend oli isegi päris huvitav minu jaoks, teenindus oli hea ja häid filme sai vaadatud päris palju. Ajavahe oli 6,5 tundi Eestiga. Lennukist välja saades oli vähemalt 30 kraadine kuumus, hea tunne kohe. Siis jälle natuke passimist Caracase lennujaamas, sai ka tänava peal dollarid bolivarideks vahetatud ja mõne tunniga saime ka lennukile, millega siis saabusime Margaritale. Lõpuks siis jõudsime kohale, kõige tüütum kogu asja juures oli igas lennujaamas passimine aga muidu polnud hullu. Õhtuks jõudsime hotelli ja seadsime ennast sisse.
Kariibi meri
Olime siis Margarita saarel (Isla de Margarita), mis siis asub Kariibi meres ja hotell asus Porlamar linna lähistel. Natuke imestatakse ka seda kuidas keegi hispaania keelt ei oska. Kummaline oli hoopis teises maailma otsas olla, sest kõik on siin hoopis teisiti. Olgu mitte kõik, aga see päike on siin palju kõrgemal peakohal, päevad ja ööd on siin väga soojad ja kõik see loodus on palju eksootilisem, kultuur on teistsugusem ja paljud asjad tunduvad esmapilgul suht huvitavad. Sellises kliimas on suht hea ikka puhata. Minul oli see täitsa esmakordne ja ma nautisin seda siin täiega. Aga väike Eesti siit nii kaugel on mõttes ikkagist kallis.
Team Estonia
Rulluisu maraton Margarital toimus 1. novembril ja andis üsna hea kogemuse. Hommikul oli väike vihmasabin tulnud, mis andis lootust, et päev nii kuum ei tule ja ehk on rohkem pilvisem, kuna võistlused toimusid just siis, kui päike kõige kõrgemal, ehk keskpäeval. Võtsime takso ja natuke sõitmist, ning olimegi võistluspaigas. Team Estonia, neli võistlejat (Mina, Kert, Danila ja Jaanus) ja veel Jaanus Laugus, kes pildistas ja jagas meile vett, sest seda läks tõesti rekordiliselt vaja. Taevast vaadates ei olnud ühtegi pilve näha.
Päikese ja asfaldi vahel
Tore tore, ainus mõte oli see, et ega ma mingit kuumarabandust ei saa, sest vaja läbida 42 km ja tavaliselt ma mingi katkestaja tüüp ka ei ole. Juba siis kui mõni minut olid uisud jalas olnud, tundsid jalatallad meeletud kuumust ja täitsa kõrvetav tunne oli, sest asfalt oli nii tuline. Kui naiste maraton lõppes, lasti siis ka meid stardikoridori, üks hetk anti start ja hakkaski pihta. Esimese grupiga suutsin 2 ringi kaasa sõita, teisel ringil käis minu ees täpselt üks tüüp käna, aga positiivne et minule otsa ei lennanud. Tuul jahutas ka natukene jalataldu ja mõne ringiga kadus ka jalataldadelt suurem kuumus. Seljapeal oli mul 75ml. pudel spordijoogiga, mis sai maratoni esimese veerandi peal otsa.
Kõrvetab
Kuumus oli julm ja tappev, ei olnud just hea sõita kui sul on selline tunne, et pea hakkab kuumusest lõhkema. Üle poole maratonist sõitsin sellises parajas grupis, kus olid ka Kert ja Danila, igal ringil pidi turgutama ennast veega, rohkem sai seda endale pähe kallatud, kui joodud aga igatepidi kulus seda meeletult palju, lihtsalt vedas et Laugus vett jagas raja ääres. Väga paljud ei pidanudki sellele kuumusele vastu ja katkestasid juba suht vara. Mingi hetk ma selle grupiga väga kaasas ei jõudud püsida, ei ole lihtne sellise kuumusega sõita ja siis jäin üksi, püüdes hiljem kinni teisi, kes olid eespool vaikselt hakanud maha jääma ja siis olin jälle üksi, kuna kuskilt leidsin ikka jõudu, et nendest kiiremini sõita.
Väga, väga kiire
Diego Rosero oli sel korral nii kõva tüüp et sõitis üksi kõigist päris pikalt eest ära, kui ta oli mulle teist ringi juba järgi jõudnud, siis võtsin talle tuulde ja sõitsin ühe ringi tema tuules, aga rohkem ei suutnud, aga imestan et suutsin nii palju päeva kiireima mehe tempos püsida.
Kuumus andis pidevalt tunda, aga õnneks lõpp ka aina lähenes ja tegingi selle raske maratoni ära. Jees! Pärast olin ikka liiga läbi. Aga hea tunne oli. Õhtul kuulsin ühe mustanahalise käest kuidas ta kiirabiga minema viidi, kuna ta ei kannatanud kuumust välja maratoni ajal. Eesti mehed olid kõik tublid, keegi ei katkestanud. Jaanusel jäi väga napilt üks ring puudu, kuna mingi aja lõppedes võeti uisutajad rajalt maha. Mina siis tulin kokkuvõttes 34-ndaks. Aga see oli tõesti karm võistlus. Minu parim tulemus WIC sarjas.
World Inline Cup 2009
Kuna hooaja võistlused võeti siin kokku, siis premeeriti ka aasta parimaid. Parimaks WIC sarja sõitjaks tuligi Diego Rosero. Aga siis oligi sellel reisil võistlustega ühel pool.
Üks pilt võistluselt: Massimiliano Presti, Joey Mantia, Yann Guyader
Rannapidu Venetsueela kombel
Edaspidi oli kogu see aeg puhkuseks “Party Every Day”. Baarist sai tasuta kokteile, basseinis sai igapäev lõõgastuda. Väga mõnus oli üks basseini baar – istud seal vees, võtad mõnusalt päikest ja jood kokteile. Cuba libre oli seal meil kõige populaarsem jook ja mu sealsetele sõpradele meeldis öelda sellekohta ikka rummikoola. Tore oli et sain neile ka natuke eesti keelt õpetada, mis oli nende jaoks väga raske, aga ma proovisin ka hispaania keelt õppida ja väidetavalt tuli hästi välja.
Wild White Man
Valge on siin suht eksootika, mind teadsid seal väga paljud juba nimepidi, kui mööda kõnniti siis hõigati: HOLA TONY! Kord tervitasin pidulisi ja selle peale hakkas kümmekond inimest laulma mulle: Estonia, Estonia, Tony from Estonia! :D Hämmastav lihtsalt. Sealsed sõbrad kutsisid mind veel Famous Tonyks, kuna väga paljud suhtlesid minuga ja teadsid mind. Võimalik et sellepärast kuna ma olin väga lõbus ja sõbralik. Väga palju juhtus ka seda, et kenad neiud tulevad juurde ja ütlevad et tahavad koos minuga pilti teha. Inimesed on väga sõbralikud ja nii lihtne on nendega läbi saada, kui sa ise ka oled sõbralik. Leidsin endale nii palju sõpru kellega sai seal kõvasti pidutsetud ja lihtsalt niisama ringi hangitud. Praegu suhtlen siiani neti teel kõigi nende inimestega. Inglise keeles ajab kuidagi asja ära. Ja väga palju sai tantsitud, üks kena Venetsueela neiu, kes on praegu mu väga hea sõbranna, õpetas mulle isegi salsa tantsu selgeks.
Saime mõned korrad ka ookeani lainetes möllamas käia ja kõik oli fantastiline, kuna vesi oli seal alati nii soe. Pidusid toimus seal igal õhtul ja igasuguseid. Üks pidu oli lihtsalt parim mu elus ja seda täpsustaksin natuke rohkem. See oli Camy Beach White Party. See oli siis tegelikult üliõpilaste pidu, kuhu nad mind kaasa võtsid. Kõigil oli riietus valge, koht oli võrratult kaunis – palmipuud liivarannas, valgustus, parim muusika, tasuta kokteilid, lõbusad peolised, hea vaade ookeanile, tähistaevas ja täiskuu. Ka teised Eesti sõbrad tulid sinna hiljem pidutsema ja imestasid, kui lahe pidu on. Ja kui ma tahtsin võisin seal tantsida kõige kaunima neiuga kellega soovisin, temaga rääkida, teinepäev jälle kohtuda ja seda ma tegin ka.
Enam kuumemaks minna ei saa
Seda kõike on väga raske sõnadesse panna ja see jutt läheks väga pikaks. Pildid ja videod räägivad päris palju enda eest. See puhkus oli kõike seda väärt ja enamgi veel.
Filed under: rull | Sildistatud: elu, maraton, Margarita, rull, rulluisuvõistlus, Tõnis Paalme, Venetsueela, wic, world inline cup | Leave a Comment »
Rulluisudisko ja Roller disco ja Disko rulluiskudel.
Tuleviku rulluisud. Või oli see hoopis minevik?
